Terasest silod on terasest hoiuseadmed, mida kasutatakse peamiselt granuleeritud materjalide, näiteks tsemendi, lendtuha ja teravilja hoidmiseks. Alates 2013. aastast on nende kasutusala laienenud, hõlmates ka vedelike, näiteks väävelhappe, ladustamist. See tehnoloogia sai alguse 20. sajandi alguses välismaal asuvatest teravilja ladustamise rakendustest. Pärast seda, kui minu kodumaal 1982. aastal tsingitud gofreeritud terasest silohoidlad kasutusele võeti, on seal järk-järgult välja töötatud kolm peamist tüüpi silohoidlad: kokkupandavad, Lippey{6}}tüüpi ja suured keevitatud terasest silohoidlad. Silomaterjali põhjal võib neid liigitada süsinikterasest silohoidlateks, tsingitud terasest silohoidlateks jne. Ehitusprotsessid hõlmavad rullvormimise, spiraalblokeeringu ja terase keevitamise tehnoloogiaid.
Terasest silohoidlaid iseloomustab kõrge õhutihedus ja konstruktsiooniline tugevus, ühe -silo mahutavus on 10 000–100 000 tonni. Kokkupandavates silohoidlates kasutatakse lainepapist plaate, mis on poltidega kokku keeratud ja sobivad väikestele silohoidlatele alla 2000-3000 tonni; Lippey silohoidlad on moodustatud spiraalvaltsimisseadmetega ja nende võimsus on alla 5000 tonni; keevitatud silohoidlad pakuvad parimat õhutihedust ja mahutavad 5000-100 000 tonni materjali. 20-60 meetrise läbimõõduga ehitusaeg ca 3 kuud. See säästab 50% kuludest võrreldes traditsiooniliste betoonsilodega ja sellel on eelised, nagu kerge kaal, väike jalajälg ja korduvkasutatavus.
